Sergei Põlme: digidžunglis aitab ellu jääda kriitiline mõtlemine

Sergei Põlme on bioloog ning Tartu Ülikooli vilistlane, keda teadustöö on viinud seiklema nii Teravmägedele kui ka Prantsuse Guajaanasse, Taiwanisse ja Paapua Uus-Guineasse. Sergei kirjutab loodusteadlase ja kogenud seikleja vaatenurgast teadusest ja kokkusattumustest, kriitilisest mõtlemisest ja subjektiivsusest.

Olen Tartu Ülikoolis õppinud bioloogiat, õpingute käigus tutvusin lähemalt algul kalade ja seejärel seentega. Olen siiani seotud uuringutega, mis kirjeldavad nii seente kui ka muude mikroobide elurikkust ja seaduspärasusi. Bioloogial ei ole kõiki vastuseid, aga minul aitab see prisma paremini lahti mõtestada nii looduses kui ka inimesega toimuvat. Evolutsiooni kestust arvestades väga lühikese ajaga, sisuliselt vaid viimase põlvkonna jooksul oleme mattunud eksponentsiaalselt kasvava infotulva alla. Kõikide kiirete ja suurte muutustega kaasnevad aga kohanemisraskused.

Järjest kasvava osa meie ajast ja tähelepanust haaravad erinevates vormides ekraanid. Nii arvuti kui ka nutitelefon võivad olla efektiivsed töövahendid, kuid ühtlasi avavad need akna info-ookeani, kus kõik osalised võitlevad meie tähelepanu eest. Homo sapiens on suure osa oma evolutsioonilisest minevikust elanud väikestes kogukondades, kus vastuvõetav info ei erinenud üksnes oma mahult, vaid ka iseloomult: maastikku jälgides ei konkureerinud maamärgid ja jäljed meie tähelepanu saamiseks, kütid-korilased pidid ise olema vilunud, et märgata detaile, mis olid vajalikud adekvaatsete otsuste langetamiseks.

Nüüdseks on olukord 180 kraadi pöördunud – veebidžunglis võistleb iga spetsiaalselt disainitud pealkiri, bänner, kommentaar ja pisipilt selle eest, et istutada oma narratiiv võimalikult paljudesse ajudesse. Pole siis ime, et alles tärkaval Homo digitalis’el on veebižunglis lihtsam ära eksida kui Homo sapiens’il päris džunglis. Kui Homo sapiens’il oli eksimuse hind tühi kõht või oht elule, siis Homo digitalis riskib lihtsalt pahna täis peaga, vaimsete häiretega ja polariseerumise tõttu tekkiva sotsiaalse lõhestatusega. Tõsi, markantsematel juhtudel varitseb samuti oht elule ja tervisele.

Loe edasi Tartu Ülikooli vilistlaste ajaveebist.